Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Rahval on õigus ka tõrjuda 13.02.2014

Eesti Päevaleht, lehekülg 3
Print

Šveitslased otsustasid rahvahääletusel, et piiravad võõrtööliste arvu sõbralikest naaberriikidest. See võib mitte meeldida, aga kui rahvas kord juba on kõrgema riigivõimu kandja, siis tuleb selliseid valikuid austada. Ei ole tarka valitsust ja lolli rahvast.  

Möödunud nädalavahetusel otsustas vastaval rahvahääletusel osalenud šveitslastest 50,3%, et võõrtööliste arvu tuleb hakata piirama. Mis paljusid kõige rohkem šokeeris – otsus polnud suunatud mitte Aafrika paadipõgenike, vaid sisuliselt naaberriikide Saksamaa ja Prantsusmaa kodanike vastu. Šveitsi valitsus on õnnetu ja tööandjad raevus, kuid otsusega tuleb edasi elada. See võib meeldida või mitte, aga siin riigis on võim tõesti rahval ja kui otsuse taga on ükskõik kui napp enamus, pole põhjust pärast referendumipäeva rusikatega vehkida.

Rahvahääletusega anti valitsusele kolm aastat aega, et Euroopa Liiduga sealt pärit tööjõu arvu piiramise teema läbi arutada ja kokku leppida. Valitsus selliseid piiranguid ei poolda, aga rahvalt saadud juhis on täitmiseks ja selles ongi mängu võlu. Samaaegselt võõrtööliste küsimusega andsid šveitslased eelmisel pühapäeval oma suunised ka kahes teises olulises küsimuses. Läbi kukkus konservatiivide ettepanek lõpetada abortide rahastamine riikliku ravikindlustuse poolt. Šveitslaste ülekaaluka poolehoiu sai aga initsiatiiv eraldada üle 5 miljardi Euro lisaraha raudteede infrastruktuuri parandamiseks kogu riigis.

Hetkel pole Šveitsi ja seda igast küljest piirava Euroopa Liidu vahel tööjõu liikumise piiranguid ning väidetavalt on Šveitsis viiendik töövõtjatest pärit mõnest EL riigist. On majandussektoreid, mis sõltuvad välistalentide tulekust enam kui teised. Mitmed Šveitsi kantonid pakuvad soodustusi rahvusvaheliste korporatsioonide peakontorite asutamisel, Šveitsi pankade töötajaskonnast on veerand pärit välismaalt. Globaalselt konkureerivad suured tööandjad on arusaadavalt mures, kui nende võimalus tööjõudu valida aheneb. Aga ega EL töölistele ju täielikult ust suleta ja šveitslased on haritud rahvas, küll toime tullakse. Ka Euroopa Liidu reaktsioon rahvahääletuse tulemustele pole olnud üleliia tõre – Šveits on oluline partner ja tõsisest käteväänamisest pole ka Brüsselis huvitatud. Šveitsi huvides on võimalikult kiire kokkulepe euroliiduga, sest just selgusetuse tõttu tulevaste reeglite osas jäetaks väidetavalt järgneval kolmel aastal riigis loomata 80 000 uut töökohta. Kui aga olukord pikas perspektiivis tõesti väljakannatamatuks muutub, küll siis algatatakse uus rahvahääletus või korratakse koguni 1992. aasta hääletust Euroopa Liiduga liitumise küsimuses (toona oli liitumise pooldajaid 49,7%).

150 aastat rahvahääletusi

Poliitikute jaoks paratamatult peavalu tekitavate rahvahääletuste juures on imetlusväärne, et Šveitsi eliidil oli juba 19. sajandi keskpaigas julgust otsedemokraatia võimalus põhiseadusse kirjutada (vrd: naised said Šveitsis valimisõiguse 1971.a.). Mitmes kantonis rakendati rahvahääletuse algatamise õigust juba varem. Miks mitte ei võiks ka Eestis mõni edumeelne omavalitsus otsedemokraatia pioneeriks hakata?

Mehhanism on lihtne – kui koguda Šveitsis pooleteise aasta jooksul 100 000 valimisõiguslikult elanikult (umb. 2% elanikkonnast) allkiri mingi algatuse toetuseks, muutub küsimuse panek rahvahääletusele kohustuslikuks. Rahvahääletuse tulemus omakorda on siduv. Kuigi üleriigilised algatused on 150 aasta jooksul rahva valimiskastide juurde toonud enam kui 400 korral, on otsedemokraatia peamiseks tallermaaks kantoni ja kommuuni tasand. Näiteks jaanuaris keelasid Graubmündeni kantoni elanikud vastaval hääletusel St Moritzil ja Davosil kandideerida 2022.a. taliolümpialinnaks - milleks see betoonivalamine ja rahvamassid?

Otsedemokraatia ei asenda esindusdemokraatiat, kuid on sellele tõhusaks täienduseks. Siduva rahvahääletuse võimalus sunnib poliitikuid oma plaane ja otsuseid laiemas ringis läbi arutama ja paremini põhjendama. Loomulikult kasutavad ka parteid rahvaalgatuse võimalust mingitele oma ettepanekutele toetuse kogumisel ja seda ei saa neile pahaks panna. Isegi koalitsiooniparteid on Šveitsis teinekord mõne rahvaalgatuse taga, soovides sellega valimiste vahel värsket mandaati mõnele oma olulisele plaanile. 4-aastase valimistsükli sees rahvalt tagasiside saamine saab kiiresti muutuvas maailmas järjest olulisemaks ja kasulikumaks.

Rahvaalgatus tervendab poliitmasinat kõige otsesemalt ka seestpoolt. Parteide noortekogudes kasvatakse Šveitsis tegijateks mitte internetis anonüümselt tatti pritsides, vaid päevast päeva „põllul“ tööd tehes. Tublidus allkirjade kogumisel on ühtlasi lihtne mõõdupuu noorpoliitikute edutamisel – võib eeldada, et suurem hulk kogutud allkirju tähistab paremaid müügimehe ja pihiisa võimeid. Mõlemad poliitikas kasulikud.