Pallase kunstikooli ühiselamu Lepiku tänavas 21.04.2025
| Lepiku 9 hoone valmis 1911. aastal juugendelementidega historitsistliku üürimajana ning oli mõeldud eeskätt tudengitele ja teistele õppuritele. 1944. aastal võetigi osa sellest kasutusele Pallase baasil loodud Tartu Riikliku Kunstiinstituudi tudengite ühiselamuna. |
Veidi rohkem kui 20 aasta eest hakkasime Lepiku tänavamuuseumi lennuka unistuse raames aktivistidega tänava ajalugu koguma, sobrades arhiivides ja intervjueerides vanemaid tänavaelanikke. Osa kogutust on ka "Tirinas" kajastamist leidnud, aga pallaslaste ühika lood mitte. Praegu on sobiv hetk, sest Lepiku tänval elanud kunstnikest on avalikkuses jälle rohkem juttu olnud.
Eelmisel aastal anti Ülo Soosteri (1924-1970) sajanda sünniaastapäeva puhul välja temast mahukas raamat, tema näitus on Tallinnas Mikkeli muuseumis lahti 4. maini 2025 – veel jõuab külastada! Möödunud sügisel võis TÜ raamatukogus näha teise Lepiku ühika kunstitudengi, Lembit Saartsi (1924-2016) 100. sünniaastapäeva näitust "Mängumees võtab akorde." Legendaarne kunstiõppejõud Heldur Viires (1927-2021) oli teistest ühikakaaslastest pisut noorem ja tema 100. sünniaastapäeva üritused on alles ees.
Ühesõnaga – osa 1911. aastal ehitatud Lepiku 9 uhkest juugendmajast hakkas 1944. aastal "Pallase" baasil loodud Tartu Riiklik Kunstiinstituut kasutama oma tudengite ühiselamuna. Kunstitudengitest elasid Lepiku 9 ühikas näiteks Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Heldur Viires, Lembit Saarts, Lagle Israel, Vilma Tugi, Mari Rääk, August Teearu, Johannes Võerahansu. 1949.a. arreteeriti Stalinist ja Hitlerist tehtud karikatuuride pärast 5 Lepiku ühika tudengit ja saadeti Siberi vangilaagritesse. 1951. aastal kolisid tudengid koos kunstiinstituudiga Tallinna, Lepiku tänava majja jäi elama kunstitudeng Vilma Tugi.
---------------------
Vilma Tugi meenutusi (2004)
Vargusi ei olnud. Loengusse minnes jätsime uksed lahti. Hari ukse ette, et tuul lahti ei lööks. Midagi hinnalist meil korteris polnudki – täikalt toodud riideid kanti neil aastatel. Mürtsu sai ikka tehtud, aga joomist, kaklemist ei olnud, mõni üksik suitsetas.
1949 novembris murdsid julgeoleku agendid jõuga keskööl tuppa, kui majarahvas oli parajasti saunast tulnud. Majarahva hiline kojutulek äratas kahtlust, saunas käimise väite kinnituseks nõuti näha švammi. Prožektorid lasti näkku, läbiotsijad ise varjasid oma nägusid ja valgusvihku sattudes keerasid selja. Läbiotsijad täitsid mingeid dokumente, raamatuid põhjalikult ei uuritud, küll aga vaadati laual vedelevaid joonistuste visandeid.
1950tel viidi instituut üle Tallinnasse. Peale instituudi rahvast tulid majja asotsiaalid, pätid, kes tööd ei teinud. Mis näppu jäi, see läks. Majahoidjaks oli meil kogu nõukogude aja kuulus Friida. Majahoidja pesi koridore, treppe ja kraapis noaga munakivide vahelt rohtu, kuni 1960tel pandi tänavale asfalt.
Heldur Viirese meenutusi (2004)
Asusin elama Lepiku 9-sse (internaati) 1945.a. sügisel, kui olin teinud eksamid ja kooli sisse saanud. Ühes suures toas olid voodid seinte ääres ja kaks voodit keset tuba. Viimased olid veel vabad. Istusin voodile ja vilistasin. Korraga hüppas nö sahvrist (väike ilma akendeta tuba) välja noormees ja naeratas! Tema oli oma voodi sahvrisse paigutanud ja kutsus mind ka sinna. Ruum oli umbes kuus ruutu suur ja sinna mahtusid meie voodid täpselt kõrvuti ära. Sealt alustasime "kooselu" Ülo Soosteriga.
Mingil hetkel avastati, et me elame sahvris ning meid tõsteti sealt välja, ei lubatud enam seal elada. Seejärel kolisime "punasesse tuppa" kus elasid veel August Teearu ja Šmerl Jassman. "Punasest toast" rändasime edasi kõrvalolevasse "rohelisse tuppa." Need olid aastad 1945-1946. Minu jaoks oli Lepiku viimane maja nagu Pariisi mesipuu (La Ruch - mesipuu, Pariisis algselt veinipaviljoniks tehtud ehitis milles hiljem elasid kärjekujulistes ruumides kunstnikud). 1947 elasin juba koos naisega teises ühikas, kus polnud üldse rahul. 1947.a. sügisel õnnestus saada tuba Lepiku 9 kolmandal korrusel! Elasime seal 1947-1949. Minu kõrvaltoas elas Hille Viidas, elukutseline "Pallase" modell. Tema hoidis alles kõik minu joonistused ja maalid, peitis need suurde kirstu ja Vorkutast tagasi tulles andis need mulle üle. Nii et midagi polnud kuue kaevanduses veedetud aasta jooksul kaduma läinud.
Ükskord poistega vaatasime koolis aknast välja ja mõtlesime (ja rääkisime), et kui nüüd keegi ütleks, et võite Pariisi minna ainult sel tingimusel, et hakkate kohe astuma - siis läheks vist küll! Seda jutuajamist aga pani keegi tähele ja keeras selle "välismaale põgenemine plaaniks" Linna peal levisid ka poliitilised karikatuurid, milles kohe meie punti (Sooster, Saarts, Viires, Ohakas, Roode) süüdistati. 1949.a. sügisel sain stipendiumi ja veetsin ühe semestri Leningradis õppides. Seal olles kuulsin, et kõik teised on juba kinni võetud ja uurimise all. Mulle Leningradi järele ei tulnud, sest teati, et mul tuleb koolis vaheaeg ja siis sõidan koju.
1950.a. alguses tulin Tartu, jalutasin Lepikusse, olin parasjagu ristmikul (Jakobi mägi, Baeri, Kroonuaia), kui kohtasin oma suureks üllatuseks vana koolivenda Pangseppa(?), kes oli Punaarmee teenistuses. Rääkisime juttu, ta avaldas soovi veel lobiseda, aga esialgu tegime erinevas suunas minekut... ja siis ta juba helistas meestele, et tulgu Viiresele järgi, ta on Lepikus. Mina läksin oma tuppa, mille olin Rebasele seniks 100 rutsi eest välja üürinud. Raha ei olnud, laual ainult kaardike "naudi päiksesetõusu." Sain aru, et asi on jama. Enne, kui jõudsin lahkuda, tuli Pangsepp ja "hoidis" mind kinni, st ajasime juttu kuni jõudsid kutsutud mehed. Sealt viidi mind Pälsoni julgeoleku maja keldrisse eeluurimisele. Sealt edasi Tartu vanglasse, kus veetsime Soosteriga ühes kambris väga ilusa poolaasta, vaatega Toomele. Sellele järgnes kuus ja pool aastat söekaevanduses Vorkutas. Seal olin üksi, teised viidi mujale.
---------------------
Väljavõte Indrek Hirve intervjuust Heldur Viiresega
Indrek Hirv. Kunstniku kujunemise lugu. Postimees, 8. september 2007
1946. aasta kevadel saime kahekohalisse rohelise tapeediga tuppa akendega
õllevabriku poole. Sellest toast kujunes kooskäimise koht. Võerahansu istus
siis meiega tihti hommikuni, rüü pas kah puskarit ja rääkis Pariisist. Ta oli ju
veel alles 1939. aastal sääl elanud, mälestused olid niisiis ü sna värsked. Rääkis
andumuse ja armastusega, meie – Roode, Saarts, Ohakas, Sooster ja mina –ü
mberringi. Varahommikul äkki märkas, et me olime, ü ks ü hele, teine teisele
poole ära vajunud ja magama jäänud, vihastas hirmsasti: „Kurat! Laipadele
mina Pariisist ei räägi!”, ja läks. Hirmus kolin ja klirin oli taga (rohelisel toal
oli suur ilus punaste klaasidega juugenduks).