Kalle Kirsimäe on alati kive korjanud 21.04.2025
| Tartu Ülikooli geoloogia ja mineraloogia professor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Kalle Kirsimäe on Supilinnas elanud 17 aastat. Emajõe lammisetete uurimise jätab ta aga teistele. Oma teadustöös keskendub ta hoopis sellele, kuidas oleks võimalik põlevkivitööstuse jääke ehituses kasutusele võtta. |
Ma loen ülikoolis loengut kliimapoliitikast. Tudengitel tekkis küsimus, et mis teil seal Teaduste Akadeemias sel teemal toimub?
Akadeemia uus president minule teadaolevalt kohtub poliitikutega, ülikoolidega ja teistega ning selgitab oma visiooni ja nägemust, kuhu peaks Eesti teadus minema ja mis seis on. Ma arvan, et toimub eluterve mõtete vahetus.
Küsimus on selles, kuidas kuulajaskond seda tõlgendab, mida neile räägiti. Kas räägiti sellest, et tõepoolest ka teadlaste hulgas on olemas igasuguseid skeptikuid, sealhulgas kliimaskeptikuid. Aga me oleme täna jõudnud kummalisse seisu, kuskohas klikkide ootuses korjatakse igast teisest vestlusest konflikti. Korjatakse üles lauseid, mis ilma oma kontekstita toodavad neid pealkirju.
Tulid 1980ndatel Tartusse geoloogiat õppima, miks?
Geoloogiat kooliprogrammis väga palju ei
õpita, aga alati leidub heas mõttes fanaatikuid. Kui ma läksin keskkooli, siis juba
teadsin, et ma lähen ülikooli geoloogiat õppima. Loodusteadused on mulle väga
varasesest noorusest olnud südamelähedased. Ja kive olen ma korjanud ka
enam-vähem nii kaua, kui ennast mäletan. Nii et mul oli ikka väga kindel
veendumus minna õppima geoloogiat ja kivimid, mineraalid meeldivad tänase
päevani.
Miks sa Supilinnas elad?
Ühel hetkel me hakkasime ringi vaatama, otsima teistsugust keskkonda ja natuke suuremat pinda. Ma tunnistan, et ma olen töönarkomaan ja laste vedamine kaugele kooli või trenni ei töötaks. Ei tahtnud linna taha minna ja elamine pidi olema linnas.
Me olime Lepiku tänaval käinud teisigi saadaolevaid kohti vaatamas. Kui siis kinnisvarabuumi järel 2008 kõik kokku varises, pandi see suur maja korraga müüki. Kui ma õigesti mäletan, siis omanik oli tahtnud seda arendusena väiksemateks tükkideks teha, aga see jäi parkimiskohtade puuduse tõttu ära. Lepiku tänava alguses parkimine on viisakalt öeldes tragikoomiline nähtus. Ja siis otsustaski omanik selle maja panna nelja korterina müüki. Oli muidugi selge, et see korter vajab kõvasti tööd ja renoveerimist.
Kas su kujutaks ennast Tartus kusagil mujal elamas?
Täna? Ei kujuta, mul on siin 17 aastat täis. Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, mis ütleb ilmselt seda, et ma ei kujutagi elamist teistmoodi ette.
Kas sul tudengina oli Supilinnaga mingeid kokkupuuteid?
Ma elasin kaks esimest aastat Narva mnt
ühikas. Seda ma loomulikult teadsin, et Supilinn kui nähtus eksisteerib, aga
sellega asi piirdus. Kui sa küsid, et kas ma tudengina kujutasin ennast kunagi
Supilinnas elamas või et Supilinn oleks olnud mingisugune ideaal või unistus
või eesmärk - oi ei.
Mis on Tartu plussid-miinused?
Tsiteerides ühte rida - no võtke näiteks Tartu, väike puust linn. Täpselt nii ongi. Üks kord elus oli niisugune hetk, kus oli valiku koht Tallinna minna, aga küll mul on hea meel, et seda ei juhtunud. Ma suudan Tallinna hoomata, aga elukeskkonnana on ta minu jaoks liiga suur. Tartu on piisavalt suur ja piisavalt väike. Ta on sul käe ja jala juures. Võib-olla kuskil Ülenurme taga põllu peal tekib distants aga üldiselt seda ei ole. Suhteliselt tihti käime Raadil vanade lennuradade lõpus koertega jalutamas. Sealt peegeldub loojuv päike Tigutornil vastu, sa näed kesklinna. Sa oled põldude vahel, aga tegelikult oled linna keskuse juures. Tartus põhimõtteliselt ei olegi sellist nähtust, nagu täielik äärelinn.
Su doktoritöö oli Kambriumi sinisavist. Seleta lollile, mida sa uurid ja mis sellest kasu on?
Meil on Põhja-Eestis sihuke rohekas-sinakashall savi, mida nimetame Kambriumi sinisaviks. Ja ta ongi savi - voolitav, paned vett juurde saad sellest telliseid teha. Kui näiteks Jaani kirikut taastati, siis need käsivormiga tehtud tellised tehtigi Aseris, kasutades sedasama Kambriumi savi. Meie jaoks on see iseenesestmõistetav, et savi on voolitav.
Konks ongi selles, et see 530-540 miljonit aastat vana savi on meil ikka veel savi. Igal pool mujal maailmas on sellest juba ammu tekkinud kivi, mida sa pead vasaraga lõhkuma. See on ääretult unikaalne. Neid kohti ei ole maailmas väga palju, kus nii vana savi on veel savi, millest saad voolida. On veel Kanada kilbil, on Siberis teatud piirkondades. Tollal ma üritasingi aru saada, miks ta on veel savi ja pole läinud kiviks. Ja kas ta on ikka veel seesama savi, mis ta oli omal ajal settides.
Supilinna geoloogia on vist lihtne?
Tegelikult ei ole kindlasti lihtne. Enamus Supilinnast on Emajõe lammi peale ehk siis põhimõtteliselt muda peale ehitatud. Et majad püsiksid, ei tohi need palkparved, mis sinna alla on aetud, kõdunema minna. Nii kummaline, kui see ka ei ole, kui Supilinnast vesi ära võtta, siis me läheme kõik vaikselt vajumise teed. Ehk siis tegelikult Supilinnas ei ole geoloogia mõttes midagi lihtsat.
Kui sa tuled näiteks ülevalt Jakobi mäe pealt ja liigud allapoole, siis lammisetete ehitus muutub iga 10 meetri pealt. Ta on väga varieeruv. On puuritud ja tehtud teatud uurimisi, aga täielikku pilti küll ei ole. Kui kellegil oleks piisavalt uudishimu, siis võiks Supilinnas päris huvitava läbilõike saada sellest, kuidas kunagised Emajõe lammisetted muutuvad. Pole ainult turvas, on ka sootide ehk vanade jõesängide setted, on teatud sügavustel juba järvelupja ja kultuurkihti on ka päris palju. Siin oleks avastamist küll ja küll.
Sul on Ida-Virumaal mitu teadusprojekti, mida sa seal uurid?
Maakeeli öeldes uurin, kuidas sitast saia teha. 1950ndatest aastatest saati on kuhjatud tohutult tuhasetteid ja neid jääke on väga vähe kasutatud. Taaskasutus ehk selle materjali kuidagi uuesti ringlema panemine on olnud ääretult minimaalne.
Üks töö on selle kaardistamine. Kaugelt vaadates ühed tuhamäed kõik, aga seal on väga erinevaid asju - põlevkivi aherainemäed, poolkoksimäed, õlitööstuse tuhamäed ja elektrijaamadest tulnud põlevkivituha mäed. Neil on kõigil oma erinev koostis.
Täna on see väga aktuaalne ja me oleme tegelikult olnud teemaga seotud juba 25 aastat, otsides viisi, kuidas seda materjali uuesti kasutusele võtta. Mitte ainult sellepärast, et need mäed seal seisavad ja riivavad kellegi silma, vaid idee on valmistada alternatiivseid sideaineid. Tsemenditööstus on meeletu süsihappegaasi ehk kasvuhoonegaasi tekitaja. Tuhamägedes on jääde, mille tekkides on CO2 juba emiteeritud. Oleks hea sünteesida sellest sideaineid, mille valmistamiseks ei paisataks õhku täiendavalt kasvuhoonegaasi. Katsetes oleme suutnud aktiveeritud põlevkivituhaga põhimõtteliselt 50 protsenti portlandtsementi välja vahetada. Seal on igasuguseid probleeme, aga, põhimõtteliselt on see võimalik.
Fosforiit on meil ilmselt kuumim geoloogiaga seotud teema. Kas lähema 30 või 50 aasta pärast kaevandatakse Eestis fosforiiti?
Lihtne vastus on, et ei tea. See sõltub asjaoludest ja paljudest teguritest. Globaalselt ei ole fosforiidi kui fosforväetiste tooraine nappust, et peaksime kindlasti seda Eestis kaevama hakkama. Maailmas on väga laialdased fosforiidivarud, aga Euroopas on fosforiit kriitiline tooraine. Euroopa Liit saab enamuse fosforiidist Põhja-Aafrika meeletult suurtest fosforiidivarudest, mis paiknevad Lääne-Saharast läbi Egiptuse kuni Jordaaniani. See on tegelikult tarneriskide küsimus, poliitilise stabiilsuse küsimus. Euroopas on põhimõtteliselt ainult üks kaevandus Soomes, kus fosforväetiste tootmiseks fosforiiti kaevandatakse.
Käin tudengitega Jordaanis praktikumis, seal paljandub fosforiit sõidutee äärses mäeseinas. Meie kõige rikkalikum fosforiit on Rakvere väljal liivakivis 100-150 meetri sügavusel. Kui mujal maailmas on liivakivi tõesti kivi, millest saab toestamata tunneleid läbi kaevata või ehitusplokke saagida, siis meil on ta liiv. Meie fosforiiditüki võtad kätte ja pudistad sõrmede vahel tükkideks. Püüa sinna materjali sisse rajada kaevanduskäike - mitte ainult lagi ei tule kaela, vaid ka põrand tõuseb üles. Ehk siis kaevandamistingimused on kaunis keerulised – toestamine, tagasitäitmine, põhjavee kaitsmine jne. Minu isiklik hinnang tänase teadmise pealt on, et see on lihtsalt majanduslikult liiga kallis. Aga me oleme aasta pärast juba väga palju targemad.