Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Kuidas planeerida planeeti? Globaalne ja lokaalne planeerimises 17.06.2013

Peatükke planeerimisest - protsesse, meetodeid ja näiteid, lehekülg 64-74
Print

Kui planeerimistegevus kohalikul või riiklikul tasandil on rohkem või vähem hoomatav, siis globaalsel tasandil tavamõistes ruumilist planeerimist ei toimu. Eksisteerib rahvusvahelisi struktuure ja leppeid, mis arengut, seda ka ruumilistelt, mõnevõrra suunavad. Siiski on üle poole globaalsest finantskäibest ja tööhõivest erasektoris ning selle soovid ja suundumused kujundavad lõppkokkuvõttes planeedi nägu kõige enam 

Sõltumata globaalsete arengute käimapanevast jõust ja planeerimatusest on siiski Eesti planeerimistegevuses oluline näha globaalseid (mega)trende ning suuta prognoosida nende mõju.


Globaalne valitsemisstruktuur

Riigid on omavahelise koostöö korraldamiseks ja regionaalsel või globaalsel tasandil lahenduste leidmiseks moodustanud terve müriaadi erinevaid organisatsioone. Suurima ulatusega liikmesriikide arvu ja tegevusvaldkondade mõistes on ÜRO koos oma sadade allorganisatsioonidega, millest tuntumad ja mõjukamad Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond IMF. Arvukalt on piirkondlikke ühendusi (Euroopa Liit, Läänemeremaade Nõukogu) või neid, mille liikmelisus eeldab sarnast arengutaset (Majandus- ja Arengukoostöö Organisatsioon OECD).

Peaaegu eranditult jätavad riigid selliseid ühisorganisatsioone luues omale täieliku otsustusõiguse (nn valitsustevaheline integratsioonimudel, ingl. intergovernmental, state-centric model). Üheks väheseks erandiks on Euroopa Liit, mille liikmesriigid on teatud pädevused andnud sõltumatutest ametnikest koosnevale Euroopa Komisjonile (rahvusülene mudel, ingl. supranational model).[2] Mõnele rahvusvahelisele organisatsioonile on selle liikmesriigid delegeerinud teatud vaidlusi lahendava kohtu/arbitraaži rolle (näiteks WTO ja Maailmapanga tütarpank MIGA).

Teatud ülesannete delegeerimisele vaatamata juhivad globaalseid organisatsioone ikkagi selle liikmesriikide valitsused. Hääletustel kasutatakse kõige sagedamini süsteemi „üks riik = üks hääl" (näiteks ÜRO), kuigi harv pole ka süsteem, mille puhul on eri riikide häältel erinev kaal, näiteks „üks sissemakstud dollar = üks hääl" (Maailmapank, IMF).

Range struktuuri ja alalise suure sekretariaadi/kontoriga koostööorganisatsioonide kõrval leidub formaalseid, kuid kaugeltki mitte vähem mõjukaid koostööfoorumeid – näiteks G8. Kui juhtivaid Lääneriike (ja aastast 1998 ka Venemaad) hõlmav G8 oma iga-aastastel tippkohtumistel riigipeade seltskonnas milleski kokku lepib, siis saab ta oma tahtmise vormistada näiteks Maailmapangas, kus omatakse koos selget häälteenamust. 

Oma spetsiifilist rolli globaalsel planeerimistasandil mängivad rahvusvahelised konventsioonid ja muud globaalsed või regionaalsed kokkulepped, näiteks kliimamuutuste raamkonventsioon, põgenikekonventsioon jt. Reeglina räägitakse need läbi ja jõustatakse ÜRO süsteemis. Lisaks selget juriidilist keelt kasutavatele ja konkreetseid rakendus- ja aruandlusmehhanisme sisaldavatele konventsioonidele eksisteerib lakoonilise sisu, kuid väga ulatusliku üleilmse mõjuga kokkuleppeid – nt ÜRO Aastatuhande eesmärgid aastani 2015 (Millennium Development Goals, MDGs) või neid pärast hiljem asendavad säästva arengu eesmärgid (Sustainable Development Goals, SDGs).[3]

On palju häid regionaalse koostöö näiteid, kus ühe piirkonna riigid koordineerivad oma tegevust teatud valdkondades läbi spetsiaalselt selleks loodud reeglistiku ja koordineeriva struktuuri. Eesti kontekstis on heaks näiteks paljud Läänemere piirkonda katvad algatused -  Läänemeremaade Nõukogu,[4]  Põhjamaade Ministrite Nõukogu[5] või temaatiliste väljunditena Läänemere merekeskkonna kaitse HELCOM konventsioon[6] ja ruumilise arengu visioon aastaks 2010 (VASAB).[7]

Riikide kõrval muutusid 20. sajandi lõpul arvestatavaks globaalseid arenguid suunavaks jõuks muutunud rahvusvahelised suurfirmad, transnatsionaalsed või multinatsionaalsed korporatsioonid. Maailma suurimad firmad on oma käivetelt täiesti võrreldavad riikidega (tabel 5.2) ning suurte tööandjate ja maksumaksjatena on neil arusaadavalt majanduskeskkonna, aga ka tööjõudu või keskkonnareegleid puudutava seadustiku kujundamisel suur mõju.



Globaalsed megatrendid

Et Eestis toimuvates planeeringuprotsessides globaalsete mõjudega arvestada, tuleb suuta

  • märgata tänaseid suundumusi/trende ning
  • prognoosida tulevasi globaalseid arenguid.

Mingeid tegevusi kavandades on lihtne öelda, et globaliseerunud maailmas on kõik kõigega seotud ning midagi ei saa oma tegevusi plaanides kahe silma vahele jätta. Igapäevases planeerimistegevuses siiski tark keskenduda mõnele olulisemale (mega)trendile, mis kindlasti Eestis tehtavaid valikuid mõjutab. Globaalseid megatrende on ka aina põhjalikumalt uurima asutud. Globaalseid megatrende on grupeerinud ja kirja pannud paljud valitsusasutused ja mõttekojad.[9] Megatrende on kaardistanud ka rahvusvaheliselt mõjukamad finantsasutused (nt PriceWaterhouseCoopers, Ernst&Young ja CreditSuisse),[10] kuna majanduse arengut mõjutavate trendide mõistmine on ka nende jaoks ülioluline. Eestis on Arengufond 2012. aasta trükises "Väliskeskkond 2020: olulised trendid ja nende tähendus Eestile" kokku võtnud meie kontekstis olulisemaid trende.[11]

Megatrendiks nimetatakse üldiselt lähikümnenditel eeldatavasti toimuvaid ulatuslikke muutusi loodus- ja majanduskeskkonnas või ühiskonnas. Kui megatrendid on üldiselt ennustatavad, siis megašokkide all mõistetakse suuri ja ootamatuid sündmusi, mil on suur mõju mingile regioonile, tööstusharule või sotsiaalsele grupile, kuid mida on raske või võimatu ette ennustada. Võimalike megašokkide teemat käesolevas õpikus ei käsitleta.

Küllaltki levinud on trendide kirjeldamine nn STEEP kategooriate[12] alusel, kuid järgnevalt tuuakse siiski välja väiksem valik olulisimatest megatrendidest ja nende võimalikest mõjudest Eestile. STEEP kategooriate alusel jagatud trendide ja nende tähendusega Eesti jaoks saab tutvuda Arengufondi megatrendide aruande lisas 2.[11] Kui ka mõne megatrendi mõju Eesti planeerimistegevuse kontekstis ei tundu kohe ilmne, pole põhjust arvata, et see meid tulevikus ei mõjutaks.

Demograafilised muutused

Maakeral elab hetkel 7 miljardit inimest. Kui 20. sajandil elanikkond sisuliselt kolmekordistus, siis nii kiire kasv hakkab lähematel aastakümnetel aeglustuma. Erinevate mudelite kohaselt peaks inimkonna arvukus tasakaalustuma 9-10 miljardi juures.[13] Sisuliselt saab tõeks Thomas Malthuse ennustus 18. sajandi lõpust[14]: elanikkond kasvab kiiresti, kuid kahanev juurdepääs ressurssidele (peamiselt toidule) paneb lõputule kasvule piirid. Ka kiires tempos jätkuv linnastumine on üheks sündivuse kahandajaks.



Demograafiliste muutuste mõju planeeringuprotsessidele ja majandusstruktuurile ei ole põhjustatud mitte kitsalt vaid planeedi suuremast elanike arvust. Paralleelselt elanikkonna kasvuga mõnes piirkonnas hakkab elanikkond teistes kahanema, tõuseb keskmine eluiga ja elanikkond vananeb, üha rohkem liigutakse maapiirkondadest linnadesse. Sestap saavad muutuste mõjud olema piirkonniti väga erinevad.

Jaapanis on juba mõnda aega olnud tööturult lahkujaid rohkem kui uusi turule tulijaid. Euroopas oli samasuguseks murdepunktiks 2010. aasta, mil pensionile läks rohkem inimesi, kui noori tööturule tuli. Käesoleva kümnendi lõpuks jõuavad samasugusesse demograafilisse olukorda Hiina ja Venemaa. Kui hetkel pole sellest muutusest tingitud 200 000 inimese puudus Euroopas suureks probleemiks, siis elanikkonna vananemise tõttu on Euroopas aastal 2030 puudu juba 8,3 miljonit töötajat.[15] Kuna mõnes Euroopa riigis väheneb kodumaine töötajaskond rohkem kui 10% võrra, on pensionilemineku ea tõstmise, suurema tööviljakuse kõrval paratamatuks lahenduseks ulatuslik immigratsioon, mis omakorda tekitab täiendavaid probleeme.[17]

Euroopa Liidu ESPON programmi uuringu[17] kohaselt paistab Euroopa Liit globaliseeruvate kauba ja inimeste liikumise mustris selgelt silma atraktiivse töökohana võõrtööjõu jaoks. Kui aastal 2008 oli USA-s 8,6 miljonit kõrgharitud immigranti, siis Euroopa Liidus 6,2 miljonit. Immigratsioon on Euroopa jaoks oluline, kuna demograafilise olukorra tõttu on kohapeal paljudel elualadel töökätest puudus. Majandusarengu kontekstis on probleemiks siiski see, et Euroopa Liidus on kõrgharitud immigrantide veidi vähem kui tööturul keskmiselt. Euroopa tõmbab ESPON uuringu kohaselt jätkuvalt ligi peamiselt lihttöölisi ja see peab teadmistepõhise majanduse püüdlustes muutuma.

On riike, mille elanikkond on jätkuvalt noor ning kes targalt tegutsedes teiste piirkondade töökäte nappust ära saaksid kasutada. Hetkel on näiteks kolmandik India elanikkonnast alla 15-aastased. Ka näiteks Brasiilia, Mehhiko ja Indoneesia on küllal noore elanikkonnaga. Globaliseerumine ja majanduse integreerumine on kasvatanud piiriülest migratsiooni viimasel kümnendil 42%: 150 miljonilt 214 miljonile. Suurem osa sellest liikumisest ongi olnud OECD riikidesse.[15] Kuigi Euroopas on tööpuudus suur ja vaenulikkus immigrantide vastu suur, on globaalne talendijaht reaalsus ja pikas perspektiivis vaid kasvamas.



ESPON TIGER uuringu kohaselt on haritud võõrtööjõu osas Euroopa Liidus trend siiski positiivne ning USA-st suurema majanduskasvu püsides peaks see jätkuma (tabel 5.3). Üheks võtmeteguriks on välistudengite arvu suurendamine. Omavahelist tudengite liikumist arvestamata oli Euroopa Liit aastail 2006-2008 sihtkohaks 35% maailma võõrtudengitele, USA võttis vastu 22% tudengeist. Kui Euroopa Liidu populaarsus välistudengite seas jätkuvalt kasvab, siis USA on siin selges languses. Liidusiseselt jaotuvad välistudengid väga ebaühtlaselt (peamised sihtkohad Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik) ning teised liikmesriigid peaks oma ülikoolide atraktiivsuse tõstmisse rohkem panustama. Samuti liigub üha enam just Euroopa Liidu naaberpiirkondade tudengeid õppima USA-sse, mis vajaks eraldi tähelepanu. Haridusrändel on oluline osa teadmistepõhises majanduses ning kõrghariduse kvaliteet ja atraktiivsus peaks saama majanduspoliitika normaalseks osaks (tabel 5.2).






















Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on ka Eestis kodumaiste töökäte arv paratamatult vähenemas ning tuleb hakata otsima senisest paindlikumat ja pehmemat immigratsioonipoliitikat. Ka välistudengite ulatuslikum toomine Eestisse eeldab mitmeid muutusi hariduspoliitikas. Euroopa ja Põhja-Ameerika on kohad, kus noorte osakaal elanikkonnast on kõige väiksem.[19]  Siin on selge võimalus ka Eesti kõrgkoolidel mõelda kaugemale välistudengi käest saadavast õppemaksust - millistest riikidest ja millistel erialadel on suurem võimalus, et välistudengid jäävad pärast lõpetamist Eestisse tööle?

Võitlus loodusressursside pärast ja kliimamuutused

Planeedi kasvav elanikkond vajab üha rohkem toitu, tarbekaupasid ja energiat. Enamus keskseid loodusressursse, nagu nafta või metallimaagid on paraku taastumatud. Loodusressursside või neile juurdepääsu omamine saab riikidele 21. sajandil strateegiliselt oluliseks. Hiina kiire areng ja sellega kaasas käinud võitlus nappivate loodusvarade järgi on alles näiteks sellest, mis meid lähematel aastakümnetel ees ootab. Sarnaselt Hiinaga on teisedki kiiresti arenevad riigid (olgu nende ühisnimetaja BRICS või SAAAME[20]) üha suuremas ressursinäljas.

Keskne ressurss on energia. Maal tarbitavast primaarenergiast tuleb 37% naftast. Nafta on taastumatu loodusressurss ning kuigi nafta kõrge turuhind ja uued tehnoloogiad lubavad kasutusele võtta uusi maardlaid, ei jätku naftat igaveseks. Samas on paljude uute tehnoloogiate, nt Kanada jt naftaliivade kasutuselevõtul sedavõrd suur keskkonnarisk, et nad ei tarvitse kasutusse jõuda. Levinud nn naftatipu (ingl. Peak Oil) teooria[21] kohaselt on käes globaalne nafta tootmismahtude kõrghetk ning edaspidi hakkavad kasutatava nafta kogused paratamatult vähenema.

Pikas perspektiivis osutuvad edukaks need riigid, kes suudavad viia oma tööstuse energiamahukuse madalaks ja kaotada sõltuvuse taastumatutest energiaallikatest. Oluliseks saab võime arendada ja eksportida nutikaid lahendusi näiteks energia salvestamise vms valdkondades.

Mõneti üllatuslikult on energia kõrval magevesi saamaks keskseks ressursiks, millele juurdepääs hakkab 21. sajandil tekitama arvukalt konflikte. Paljud suured jõed kulgevad läbi mitme riigi territooriumi ning kuigi eksisteerib mitu rahvusvahelist konventsiooni, [22] on kokkuleppimine piiriüleste veeressursside kasutamise osas üha keerukam. Juba täna elab 1,2...1,4 miljardit inimest "suletud vesikondades" ehk veenappusega piirkondades, kus olemasolevast veeressursist ei jätku kohapealse nõudluse rahuldamiseks. Kui paljudes piirkondades on tegemist füüsilise veenappusega (Lähis-Ida, Põhja-Hiina, Mehhiko jt), siis näiteks Aafrikas on samavõrra suureks probleemiks juurdepääs kvaliteetsele joogiveele. Rikastes Araabia naftariikides täna rakendatav merevee magestamine on täna kulukas, kuid oodata on tehnoloogilist läbimurret.

Eestit ei ähvarda veepuudus ka dramaatiliste kliimamuutuste korral. Samas võivad hakata Eestitki mõjutama veepuudusest tingitud konfliktikolletest pärinevad põgenikud. Teisalt on kvaliteetse joogivee nappus loonud täiesti uue teadusharu, mille eesmärgiks leida taskukohase hinnaga praktilisi madaltehnoloogilisi veepuhastamise lahendusi näiteks Aafrikale.

Arengufondi raport "Väliskeskkond 2020" soovitab väheneva loodusressurssidele juurdepääsu tingimustes leida Eestil oma nišš globaalses nn rohelises äris. Nii soovitatakse Eesti teadlastel ja ettevõtetel testida rohelise majanduse valdkonna teadus- ja ärivõimalusi muuhulgas näiteks isemajandavate linnade või kogukondade loomise pilootprojektidega. Isemajandava kogukonna loomisel on väga otsene seos planeeringutegevusega.

 

Kliimamuutused ja konflikt magevee pärast Kesk-Aasias

Aastaringselt lumiste mäetippude ja ulatuslike liustikega piirkondades on kvaliteetne magevesi tundunud piiramatu ressursina. Kliimamuutuste süvenedes ähvardab paljusid liustikke taandumine/sulamine, mis omakorda paneb küsimuse alla kohalike kogukondade võimaluse traditsioonilises elupaigas püsima jääda - alternatiivseid veeallikaid sageli lihtsalt pole. Kesk-Aasia näitel on  kliimamuutustest mõjutatud veeprobleemil ka terav poliitiline külg.

NSV Liidu päevil planeeriti Kesk-Aasia suurtest mägedest (Pamiir, Tian Shan) tuleva vee kasutamist tsentraalselt. Amudarja, Sõrdarja jt suurte jõgede puhul määrati, kui palju vett jääb kasutamiseks ühele või teisele allavoolu jäävale liiduvabariigile ning nende konkreetsele piirkonnale. Pärast iseseisvumist 1991. aastal on mägedest voolava vee "jagamine" riikide vahel keeruline. Alamjooksul asuvad riigid - Kasahstan, Usbekistan ja Turkmenistan - on üles ehitanud ulatusliku põllumajanduse, mille täismahus rakendamine on mõeldav vaid siis, kui ülemjooksul (kõrgemal mägedes) asuvad riigid ehk siis Kõrgõzstan ja Tadžikistan niisutuseks sobival aastaajal sobivas koguses jõevett "eraldavad". Teravas energiakriisis Tadžikistan eelistab koguda mägedes asuvad veehoidlad suvel-sügisel vett täis, et hüdroenergiat tootes rahuldada suurt talvist sisemaist elektrivajadust. Talvel ohtralt voolavast veest on vähe abi allavoolu asuvatel riikidel, kes sooviks niisutuseks vett saada pigem suvel. Kesk-Aasia riikide vahel eksisteerib 1992. aastast piirkondlik veekasutust reguleeriv kokkulepe, kuid sellest kinnipidamist on olnud raske tagada. Riikide, nt Tadzikistan vs Usbekistan ja majandussektorite, nt energiatootmine vs põllumajandus huvide vahel mõistliku kompromissi leidmine on võimalik ainult rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel. Näiteks arendab Maailmapank projekti, mis tagaks ülemjooksu riikide elektrienergiaga varustatuse nii, et alamjooksu riikidele jääks juurdepääs mageveele neile vajalikus koguses ja ajal.

 

Taastumatute ressursside nappus loob hea pinnase materjalide taaskasutuseks ning innovatsiooniks. USAs on juba üle poole tööstuses kasutatavast metallist (sh raud, tina, magneesium) pärit taaskasutusest, mitte maagist. Samas on kiiresti areneva Hiina nõudlus metallide järgi juba suurem kui OECD liikmesriikide oma kokku ning ressursside kestmise kontekstis saab oluliseks Hiina tööstuse innovatsioonivõime ja efektiivsus.

Ilmselt pole põhjust iga keskkonnaprobleemi siduda kliimamuutuste teemaga, kuid kliimamuutustega kaasnevad negatiivsed mõjud on kahtlemata väga mitmepalgelised. 1997. aastal kokkulepitud ja alles 2002. aastal ratifitseeritud Kyoto kliimalepe pole kuigi ambitsioonikas, ent sellele vaatamata pole suudetud rahvusvaheliselt kokku leppida hädavajalikes rangemates reeglites. Hädalahendusena otsustati 2012. aasta lõpul Kyoto reeglite kehtimist pikendada 2020. aastani, et püüda selle ajaga uutes reeglites siiski kokku leppida. Mitmete teadlaste arvates kaotatakse liigselt aega ning varsti ollakse silmitsi muutustega, mis on juba pöördumatud.

Kliimatasakaalu kadumisel võimenduks aga ka paljus sotsiaalsed probleemid. Kliimamuutuste üheks kaasnähtuseks on kõikvõimalike ekstreemsete nähtuste – orkaanid, põuad, üleujutused  – tugevnemine ja sagedasem esinemine (tabel 5.4). Seni on nii, et kuigi inimtekkeliste kliimamuutuste põhjustajaks on rikkad tööstusriigid, siis negatiivsete mõjudega on silmitsi peamiselt vaesed arengumaad. Ehk riigid, kes niigi vaesed ja võimetud oma elanikke uute, kliimakriisi tekitatud probleemide eest kaitsma. Kuid ka rikkad riigid, nagu USA või Jaapan on raskustes orkaanide jt ekstreemsete nähtuste laastavate tulemuste likvideerimisel.

Kliimamuutused on otseselt seotud ka Euroopas elavaid diskussioone esilekutsuva immigratsiooni teemaga. Inimeste otsese elukeskkonna muutumine elamiskõlbmatuks, nt kõrbete pealetung, metsade maharaiumine vms tekitab keskkonnapõgenikke – migrante, kes otsivad uut kodu. Täna on maailmas hinnanguliselt 25 miljonit keskkonnapõgenikku. Ennustatakse, et aastaks 2050 ulatub keskkonnapõgenike arv juba 150 miljonini. Sedavõrd massiline rahvaste rändamine viib paratamatult konfliktideni. Eksisteerib ka juriidiline probleem - 1951.a. Genfi põgenikekonventsioonis ei käsitleta keskkonnapõgenike kategooriat ning hetkel puudub juriidiline raamistik keskkonnapõgenike abistamiseks.

Kliimatasakaalu säilitamisse tasub panustada ka tänaste majandusraskuste ajal. On näidatud, et kliimakaitse on ka majanduslikult tasuv investeering. Üheks enim viidatud tõestuseks sellele on Nicholas Stern’i poolt Ühendkuningriigi valitsuse tellimusel 2006. aastal valminud raport kliimamuutuste mõjust majandusele.[23] Selle kohaselt läheks kliimatasakaalu säilitamiseks tehtavad investeeringud maksma maailmas aastas kokku umbes 2% summaarsest sisemajanduse kogutoodangust (SKT). See on väga suur summa! Ent kui kasvuhoonegaaside emissioone ei vähendata ja Maa keskmine õhutemperatuur tõuseb enam kui üle 2 kraadi võrra, siis läheks raporti kohaselt kliimamuutuste põhjustatud probleemid igal aastal maksma 5% maailma summaarsest SKT-st. Hea ülevaade kliimamuutuste potentsiaalsest maksumusest on toodud ajakirja Nature esimeses 2013.a. numbris.[24]

Eestit mõjutavad kliimamuutused mitmeti. Pärnu 2005. aasta üleujutus näitas, et rannaalasid planeerides tuleb ehitusalasid paika pannes senisest hoopis põhjalikumalt kaaluda ekstreemsete ilmastikunähtuste võimalike mõjudega. Pikas perspektiivis läheb Eesti kliima tõenäoliselt veidi soojemaks ja pehmemaks ning see loob uusi võimalusi nii põllumajandusele kui turismile, mida saab ka planeeringutegevuses arvestada. On ennustatud, et eurooplased hakkavad üha enam otsima mereäärseks puhkuseks alternatiive oma traditsioonilisele lemmikule Vahemerele, kus suved muutuvad talumatult kuumaks, ning see tekitab talutava suvise temperatuuriga Läänemereäärsetele riikidele uusi võimalusi turismis ja kinnisvaraarenduses, samuti ka põllumajandusele.

Tehnoloogilised muutused

Tehnoloogiline areng on vaieldamatult üheks Eestitki otseselt mõjutavaks globaalseks megatrendiks, mille suundumusi on siiski väga keerukas ennustada. Viimase 50 aasta jooksul on innovatsioon ja tehnoloogiliste muudatuste tempo olnud ülimalt kiire, tehnoloogilisest muutusest (nt interneti kasutamine) tingitud muutused ühiskonnas ja majanduses on olnud ulatuslikud ja kiired (joonis 5.5). Nii mitmeski valdkonnas on tehnoloogilisest arengust tingitud kiired muudatused alles ees – näiteks transpordis ja energeetikas. Sellises kontekstis on ilmselt mõistlik vältida panustamist tehnoloogiasse ja infrastruktuuri, mille tasuvusaeg on riskantselt pikk (nt tuumajaam, mis peab tehtud investeeringu tagasiteenimiseks töötama 40 aastat).

Tehnoloogias ja majanduse arengus laiemalt hakkavad üha enam domineerima rohelised tehnoloogiad (ingl. cleantech). Ühelt poolt soodustab sellist arengut tarbijate suurenev keskkonnateadlikkus ja nõudluse kasv, teisalt sunnib innovatsioonile ja muutustele loodusressursside nappus. Näiteks, Eestis on maailma üks jõulisemaid elektromobiilsuse programme ELMO[25], mil on potentsiaali saada globaalses mastaabis oluliseks katseplatvormiks. Energeetikas otsitakse kõikjal uusi lahendusi taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks, tuuleenergia järel on tehnosiire hoogustunud päikesepatareide tootmises ja kasutamises. Samamoodi ennustatakse suurt tulevikku nanotehnoloogiatele ja biotehnoloogiatele. Samas mööndakse, et digitaalne ja tehnoloogiline lõhe arenenud riikide ja teiste vahel säilib. Patentide kõrval osutub seejuures takistuseks IKT-d toetava baasinfrastruktuuri nagu elektrivõrgu ulatus ja tase.

Eestis ja mujal tähendab roheliste tehnoloogiate võidukäik uusi võimalusi ning nn rohekraede (vs valge- ja sinikraed) töökohtade teket. Rohemajanduse edukas käivitamine eeldab loomulikult vajadust oskuste ümberkujundamiseks ning nutikaks immigratsioonipoliitikaks. Arengufondi välistrendide raporti kohaselt on Eesti jaoks oluline interdistsiplinaarse võimekuse kasv, sest suurimad läbimurded nii tehnoloogias kui äris tulevad eri alade piirimailt. Selleks soovitatakse luua ja pakkuda rohkem eri tehnoloogiaid ja erialasid ühendavaid õppekavasid ning eelistada rahastamisel vastavat teadustööd ja äriarendusi.

Majanduslike ja poliitiliste jõukeskuste muutumine

21. sajandit nimetatakse Aasia sajandiks.[26] Hiina kasvamisest majanduslikuks suurjõuks maailmas on räägitud juba kaua. Hiina mõju on tuntav ka majandussäärist kaugemal - kasvõi läbi staatuse, mille loob ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatus ja tuumarelva omamine. On ka neid, kes viitavad, et Hiina paindumatu poliitsüsteem ja kuhjuvad keskkonnaprobleemid hakkavad seal senist kasvutempot pidurdama. Sõltumata Hiina arengutest annavad üleminekumajandused lähiajal 70% globaalsest majanduskasvust ning nende summaarne SKT ületab IMF ennustuste kohaselt rikaste riikide oma aastal 2014. Olulisele kohale tõuseb India, mille elanikkond on oluliselt noorem kui Hiinaga oma ning kelle kasvupotentsiaal järgmistel aastakümnetel sellevõrra suurem.

Teine oluline trend majanduses on kriisiaastatel alanud keskvalitsuste üha suurem sekkumine. Viimastel aastatel on majanduse elushoidmiseks riigistanud pankasid kõikjal maailmas, riikidel ja riigifirmadel on majanduses suurem jõud ja roll kui veel kümnekonna aasta eest. Majanduskeskkond jääb rohkem reguleerituks ja kontrollituks, kuna riigid tahavad vältida sarnase majanduskriisi kordumist.

Väikese koduturu ja suuremate tootmiskuludega Eesti tootjad pole võimelised konkureerima BRICSi[27] odavate tarbekaupadega. Ellujäämisnipiks on spetsialiseerumine teatud nišitoodetele ja toodetele, mis on hoolikalt kohandatud regionaalse ja kohaliku turu vajaduste ja eripärade järgi.

KOKKUVÕTTEKS

·        Globaalseid suundumusi ei suuda kujundada ükski riik ega ühendus, kuid teatud arengud (megatrendid) on siiski selgelt ennustatavad ning nendega on mõistlik riiklikul ja kohalikul planeerimistasandil arvestada.

·        Eestil on soovi ja oskusliku tegutsemise korral võimalus ära kasutada mitut globaalset megatrendi, võites näiteks kliimamuutustest (turismisektori uued võimalused), energiakriisist (arendades taastuvenergeetikat) või demograafilistest muudatustest (tuues siia haritud immigrante).

 

[1] Lisalugemist: Tanzi, V., Schuknecht. L. (2000) Public Spending in the 20th Century ja Tanzi, V.  (2011) Government versus Markets: The Changing Economic Role of the State

[2] Lisalugemist: Marks, G., Hooghe, L., Blank, K. (1998) European integration from the 1980s: State-Centric v. Multi-Level Governance. - The European Union: Readings on the Theory and Practice of European Integration. Houndmills, pp. 273-293 ja Rosamond. B. (2000) Theories of European Integration. London, 232 p.

[3] Vt www.un.org/millenniumgoals

[4] vt www.cbss.org

[5] vt www.norden.org

[6] vt www.helcom.fi

[7] vt www.vasab.org

[8] http://stats.oecd.org/Index.aspx?DataSetCode=REV ja http://money.cnn.com/magazines/fortune/global500/2011/full_list

[9] Lisalugemist:

(a) CSIRO (2012) Our Future World: an analysis of global trends, shocks and scenarios (www.csiro.au/~/Media/CSIROau/Images/Other/Futures/OurFutureWorld_CSIRO_2012.pdf)

(b) European Environment Agency (2010) SOER 2010 - assessment of global megatrends (www.eea.europa.eu/soer/europe-and-the-world/megatrends/at_download/file)

(c) National Intelligence Council (2008) Global Trends 2025: A Transformed World (www.aicpa.org/research/cpahorizons2025/globalforces/downloadabledocuments/globaltrends.pdf)

[10] Vt www.pwchk.com/webmedia/doc/634680307416395079_fs_project_blue_dl.pdf,

www.ey.com/Publication/vwLUAssets/Tracking_global_trends/$FILE/Tracking%20global%20trends.pdf ja www.credit-suisse.com/upload/news-live/000000021998.pdf

[11] Vt www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/valistrendid2020-eesti-fookuses-arengufond.pdf

[12] Social, Technological, Economic, Environmental and Political trends

vt www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/valistrendid2020-eesti-fookuses-arengufond.pdf  

[13] Vt United Nations (2004) World Population to 2300. New York, 254 p. [http://www.un.org/esa/population/publications/longrange2/WorldPop2300final.pdf]

[14] An Essay on the Principle of Population, 1798

[15] Ernst&Young (2011) Tracking global Trends. How six key developments are shaping the business world.

[16] PriceWaterhouseCoopers (2012) Assessing the future trends for financial services.

[17] ESPON (2012) Territorial Impact of Globalization for Europe and its Regions. Brussels, 87 p.

[18] Ernst&Young (2011) Tracking global Trends. How six key developments are shaping the business world.

[19] Vt UNFPA (2012) State of World Population 2012. New York, 128 p.

[www.unfpa.org/webdav/site/global/shared/swp/2012/EN_SWP2012_Report.pdf]

[20] BRICS – Brazil, Russia, India, China, South Africa, SAAAME – South America, Africa, Asia and Middle East

[21] Vt illustratsiooni www.oilposter.org

[22] 1992.a. Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon (Helsinki konventsioon) ja 1997.a. Rahvusvaheliste vooluveekogude navigatsioonivälist kasutamist reguleeriva õiguse konventsioon (New Yorgi konventsioon)

[23] Vt www.hm-treasury.gov.uk/stern_review_report.htm

[24] Rogelj, J. et al, 2013. Probabilistic cost estimates for climate change mitigation. - Nature 493, 79-83 (03 January 2013)

[25] vt http://elmo.ee

[26] domineeriva globaalse jõu järgi: 20. saj – Ameerika sajand, 19. saj. – Inglismaa sajand ("impeerium, kus päike kunagi ei looju") jne

[27] Brazil, Russia, India, China, South Africa (laiemalt - arenevad tööstusriigid / üleminekumajandused)

 

***

 

Peep Mardiste

 

Regionaalne keskkonnaspetsialist

ÜRO Euroopa Majanduskomisjon Genfis

Maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse magister

 

Tegutsenud aastast 1991 säästva arengu, keskkonnakaitse, arengukoostöö, EL ühtekuuluvus- ja keskkonnapoliitika teemadel projektijuhi, ametniku, konsultandi, koolitaja ja õppejõuna. Viimasel aastakümnel erinevate arengukavade, strateegiate ja planeeringutega tegelevate kümnete riiklike komisjonide liege, sh üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ energia teemarühm, Riikliku Arengukava 2004-2006 seirekomisjon, EL Struktuurivahendite 2007-2013 keskkonnavaldkonna rakenduskava töörühm, Keskkonnastrateegia 2030 algatusrühm jpt. Seotud mitme keskkonnvaldkonnas tegutseva organisatsiooni ja võrgustiku juhtimisega Eestis - Eesti Rohelise Liikumise tegevjuht, Eestimaa Looduskaitse Seltsi juhatuse liige, Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi president, Erakond Eestimaa Rohelised volikogu esimees, aga ka rahvusvaheliselt - Friends of the Earth Europe, Coalition Clean Baltic, CEE Bankwatch Network juhatuste liige. Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ja Arengukoostöö Ümarlaua (AKÜ) üks asutajaid. Töötanud Brüsselis Euroopa Parlamendi saadik Andres Tarandi keskkonnanõunikuna ning Genfis ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni regionaalse keskkonnaspetsialistina.