Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Autodele on Eestis ruumi nagu tankiarmeele 20.09.2017

Eesti Päevaleht, lehekülg 10
Print

Pärast tööasjus Prantsusmaal ja Šveitsis ära oldud 5 aastat pöördusin äsja Eestisse tagasi ja vaatan mõndagi kodust eluolu aspekti mõnevõrra võõra pilguga. Üks äratundmine Lääne- ja Lõuna-Euroopa poolt vaadates – linnades on autodel nii palju ruumi!

 

Paljudele on näiteks Itaalias või Kreekas käies silma hakanud, et kohalikud eelistavad sõita Eesti mõistes pisikese auto või sootuks motorolleriga. Nad on ilmselt aru saanud, et niimoodi on linnas lihtsam liikuda ja parkida - linnakeskkond on kujundanud autovaliku.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika näitab, et meie teedel vuravad autod on viimase 13 aastaga läinud keskmiselt 8 cm laiemaks ja 15 cm pikemaks. Ju tunnevad autoostjad, et ruumi jagub ning mulle paistab, et ka linnaplaneerijad annavad selleks pigem julgustavaid signaale. Vastupidiselt Lõuna-Euroopale kipub meil autovalik linnakeskkonda kujundama. On tuntud tõsiasi, et üha paranev infrastruktuur toob teedele uusi autosid juurde. 

Olen kuulnud väidet, et meie sõiduteede laiuse standard linnades on pärit sügavast nõukogude ajast, mil militaarvajadused olid prioriteetsed ja peeti tarvilikuks tagada piisav ruum tanki T-34 ringiliikumiseks sõjaolukorras. See väide võib olla linnalegend, aga sõiduteed on linnades tõesti luksuslikult laiad!

Olen viimastel aastatel Lõuna-Euroopas liikudes harjunud, et linnatänaval kitsendab kahesuunalist liiklust ajuti ühes suunas liikujatele eelise andev liiklusmärk 231/232 või tuleb lihtsalt vastutuleva auto läbilaskmiseks oma auto seisma jätta või tagurdades mingi lahendus leida. Mulle tundub, et Eestis kiputakse tegema vähegi kitsamaid tänavaid ühesuunaliseks, et liikumiskiirust mitte alandada. 

Eesti avarad parkimiskohad 

Uute tänavate rajamise puhul pole tõenäoliselt Euroopa siseselt tänavate projekteerimisnormid kuigi erinevad ning silmatorkavad erinevused on pigem tingitud vanades linnades ajaloolise hoonestuse poolt seatavatest piirangutest. Mahajoonistatud parkimiskohtade puhul on planeerija mänguruum suurem ja siin jäävad küll Eestis levinud luksuslikult suured parkimiskohad lõuna poolt tulnule kohe silma.

Liigun peamiselt jalgrattaga, ent autoroolis olles meeldib loomulikult mullegi parkida „esimesel katsel“ ja ilma plekimõlkimise hirmuta. Ent tegelikult tundub mulle parkivate autode ümber laiutav tühi asfaldipind muidugi avaliku ja kalli (kesk)linnaruumi raiskamisena. 

Linnakeskused on väärtuslik ruum, kus peaks selgelt eelistama jalakäijate huvisid ning kus autoga liikumine ja parkimine peaks muutuma üha enam erandiks. Ka TTÜ logistika professor Dago Antov avaldas ERR valimisnõunike rubriigis äsja arvamust, et nt Tallinna kesklinnas on ainus ratsionaalne otsus liikuda autoliikluse vähendamise suunas, eelistades ühistransporti ja rattaliiklust. Ilmselt ei kujuta keegi enam ette Vabaduse väljakut autoparklana, aga inimsõbraliku linnaruumi kujundamisel on teha veel väga palju. 

Igal teisel autol mõlgid

Mul on Prantsusmaal jäänud mulje, et sisuliselt iga teine auto on kergete kriimustuste või mõlkidega, mis kõige tõenäolisemalt tekkinud ebaõnnestunud parkimismanöövri käigus. Ja mulle tundub see omamoodi ühiskondliku kokkuleppena – avalikku linnaruumi ei soovita liiga palju autode infrastruktuuri alla matta ning selle nimel talutakse teadlikult auto mõlkimise suurendatud riski. Aga võib-olla ei peetagi autot sealkandis üleliia väärtuslikuks esemeks ning kerge mõlk ei häiri. Kui parkimismanöövrit tehakse aeglaselt ja kitsamad olud tervisele ohtu ei kujuta, siis maanteesõidu turvalisus on muidugi täiesti omaette teema, kus pole järeleandmised võimalikud. 

Ent avar parkimiskoht pole Eestiski ilmtingimata autojuhtide eelistus. Tean suurt kortermaja Tartus Annelinnas, kuhu parkla uuendustööde käigus joonistasid teemeistrid tõenäoliselt kõiki reegleid järgides maha 23 parkimiskohta. Autoomanikest elanikud jõudis aga mingil moel kohe kirjutamata kokkuleppeni eirata in corpore jooni asfaldil ja parkida maja ees nii, nagu tundub õigem. Lugesin ühel õhtupoolikul sealsel 23 parkimiskohal kokku 47 autot.

Ilmselt olid elanikud jõudnud äratundmisele, et nende ühishuvi on tähtsam kehtestatud normist. Ja võimalik, et selliste kirjutamata parkimisreeglitega paneelmaju on meie linnades palju. Elanike selline valik võiks ehk anda mõtlemisruumi ka normikehtestajatele.