Peep Mardiste

Milano, jalgpall ja toidukultuur 09.01.2011

AC Milan mängis kohalikus liigamängus täna keskpärase Udinese vastu tujutult. Nii tujutult, et teise poolaja keskel 1:3 kaotusseisu jäädes teenis kodumeeskond oma andunud fännidelt tõsise vilekoori. Päris huvitav kogemus. Üleaja viimasel minutil tõi Ibrahimovic Milani rongi alt, lüües 4:4 viigivärava. Geniaalne tegelane - tolle hetkeni oli ta platsil olnud täiesti tühi koht. Pallivõlur Ronaldinho on kahjuks Milanist lahkumas ja teda platsil polnud.

Milani fännid minu naabertribüünil olid sõiduvees

Tegelikult on muidugi toidukultuur siin see, mis kohalikele jalgpallistki olulisem. See on asi, mida ma iseäranis Prantsusmaal ja Itaalias ei väsi imetlemast. Lähevad kontoritöötajad lihtsakoelisse nurgatagusesse söögikohta lõunat sööma ja see söömine on tõeline kunstiteos. Eestis tellime me päevaprae ja mullivee, viilaka leiba ka. Rasvane lihakäntsakas ja kartulid, pool tundi ja läinud me olemegi. Siin nimetataks seda barbaarsuseks. Esiteks - söömist peetakse siin enamaks kui füsioloogilise vajaduse rahuldamiseks ning teiseks võetakse selleks mõnuga aega. Proovige saada Prantsusmaal mõni kontorirott kella 12 ja 14 vahel telefonitoru otsa... Me ei ole Eestis õppinud puhkehetkest lugu pidama; töötegemisse ja rahateenimisse peaks pisut rahulikumalt suhtuma.

Laupäeva õhtul astusin sisse ühte siinsesse hubaselt sumisevasse äärelinna baari. Sumisejate keskmine vanus oli vahemikus 50...60, mehed-naised pooleks. Ei taha siin avalikus ruumis muidugi alkoholi propageerida, aga on väga suur vahe, kas olla kõrtsis lällavate 18-aastastega või täiskasvanud inimestega. Kusjuures veelahe ei lähe siin selgelt Lääne- ja Ida Euroopa vahel. Tšehhi on näiteks riik, kus pubides annavad tooni pigem vanemad inimesed kui noored. See on sümpaatne.

Vaatamata tänasele komistusele võidab AC Milan väga tõenäoliselt selgi aastal Itaalia meistrikad.