Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Parem valitsemine, õnnelikumad inimesed 04.01.2011

Õhtuleht, lehekülg 8
Print

Enne XVIII sajandi valgustusaega usuti, et maises elus on õnn kättesaamatu. XXI sajandil ilmub prestiižne teadusajakiri, kus keskendutakse vaid õnne uurimisele. Kas elanike õnn võiks olla poliitika eesmärk ja edu mõõdupuu?

Hiljutine uuring selgitas, et 83% Tallinna ja Harjumaa elanikest peab end õnnelikuks. Mida see number õigupoolest tähendab? Kas õnne oli piisavalt või vähevõitu? Kas linna- või riigivõim saaks inimeste õnnetunnet veelgi suurendada? Õnnelikkust uurivad teadlased usuvad, et saaksid.

Õnne saab mõõta

Õnne mõõtmine on suhteliselt uus nähtus. Riikide arengut on kõige enam mõõdetud läbi raha – mida suurem sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta, seda toredam. Kuna heaolu pole siiski taandatav vaid rahale, on viimasel aastakümnel loodud palju alternatiivseid mõõdikuid – lisatud majandusnäitajatele näiteks sotsiaalseid parameetreid ning loodusekasutuse ulatust. Ent regulaarselt mõõdetakse üle maailma ka inimeste õnnetunnet ja reastatakse selle alusel riike.

Kas õnn on üldse midagi nii selgelt kirjeldatavat, et selle alusel mingeid järeldusi teha? Aldous Huxley kirjeldas oma 1932. aastal kirjutatud tulevikujutustuses "Hea uus ilm" indiviidi õnne peamiste allikatena valimatut seksi ja narkootikumi soma. Tegelikult pole inimeste õnne uurivate teadlaste sõnul mõiste ’õnn’ defineerimine üldse oluline. Tuleb küsida järelduste tegemiseks piisavalt arvult inimestelt arvamust oma õnnelikkuse määra kohta ja arvutada keskmine. Inimeste hinnangud on loomulikult subjektiivsed, aga sama metoodikat kasutades saab ka neist uuringutest järeldusi teha: uurida õnnelikkuse muutumist ajas, võrrelda piirkondi või riike omavahel.

Õnne uurimine pole seejuures kaugeltki mingi nurgataguste kassiülikoolide veidrus. Mainekas Springer’i kirjastus annab koguni välja perioodilist eelretsenseeritavat teadusajakirja "Journal of Happiness Studies".

Levinud on arvamus, et õnn peitub rahas. Meie tänases tarbimisühiskonnas tunnevad ennast tõesti sageli õnnelikena need, kes saavad osta palju asju. Ehk nagu reklaamifirma Rakett tegijad irooniliselt sõnastasid: "Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju". Laias laastus on tõesti rikkus ja õnn positiivses korrelatsioonis. Ühtviisi rikkad ja õnnelikud on inimesed Põhjamaades, Šveitsis, Kanadas. See ei üllata. Ent õnneindeksid näitavad, et samavõrra õnnelikud on näiteks väga paljude Ladina-Ameerika riikide ja Hiina elanikud, kuigi sealne SKT elaniku kohta pole teab kui suur. Ühiskonna edukust ei saa taandada vaid rikkusele.

Parem valitsemine suurendab õnne

Õnneindeksi muutumist uurinud teadlased on järeldanud, et juba teatud rikkuse taseme saavutanud riikides on keeruline õnne lihtsalt majandusarenguga edasi kasvatada. On leitud, et rikkamates riikides on inimeste õnnetunnet lihtsam kasvatada seeläbi, et muuta valitsemist efektiivsemaks. Globaalses võrdluses kuulub Eesti kahtlemata rikaste riikide kategooriasse. Järelikult – muutes siinset valitsemist efektiivsemaks, teeme ka rahva õnnelikumaks.

Maailmapank defineerib valitsemise efektiivsust läbi avalike teenuste kvaliteedi, ametnikkonna sõltumatuse poliitilisest survest, poliitikate kujundamise kvaliteedi ning valitsuse usaldusväärsuse nende poliitikate elluviijana. Eesti valitsemise efektiivsuse näitaja kasvas viimati tuntavalt 2003. aastal ning on jäänud pärast seda loksuma samale tasemele. Tundub, et Euroopa Liiduga liitumiseks tehtud kvaliteedihüpe pole järge saanud.

Kas soovime Eestis näha pigem õnnelikumaid, kuid veidi vaesemaid või hoopis veidi õnnetumaid, kuid seejuures veidi rikkamaid inimesi? Esimese valiku korral näen suurimat võimalust läbi osaluse suurendamise hea valitsemise suunas liikuda. Head valitsemist iseloomustavad muuhulgas mõisted avatus, osalus ja vastutus. Avatusega Eestis suuri probleeme pole. Olen astunud riigiasutuses vastuvõtuajal ametniku kabinetti ning leidnud eest seltskonna sama osakonna naisi, kes proovisid parasjagu selga ilmselt humanitaarabi korras saabunud partiid rinnahoidjaid. Avatus ja läbipaistvus missugune!

Osaluse ja vastutuse valdkondades oleks abi nii ametnike parteistamise kui parteide rolli vähendamises. Mida väiksem koht, seda mõttetum on mõnest maailmavaatest kantud parteipoliitiline võimuvertikaal. Sammuks võimu tagasiandmisel rahvale võiks olla otsedemokraatia laialdane rakendamine. Arvestataval hulgal kohalikel elanikel võiks olla võimalus linna või valla poolt vastuvõetud õigusakte vetostada või ise uusi algatusi välja pakkuda. Kui näiteks 5% omavalitsuse elanikest on algatusega liitunud, tuleks see panna lõpliku otsuse saamiseks rahvahääletusele. Miks mitte ei võiks selline näide kaasavamast valitsemisest suurendada lisaks vastutustundele ka elanike õnnetunnet?

Mis juhtuks, kui näiteks ministrite ja Riigikogu liikmete palgad poleks sõltuvad mitte ainult Eesti keskmise palga suurusest, vaid oleks mõjutatud ka elanike õnnest? Palga suurust saaks panna sõltuma näiteks koondindeksist, mis moodustuks SKT-st, inimarengu indeksist ja õnneindeksist.