Tartu linnuvabaks linnaks? 19.01.2009
Tartu linnavalitsus on koostöös Tartumaa
keskkonnateenistusega tellinud analüüsi, kuidas puulatvades pesitsevate tüütute
hakkide ja vareste kolooniaid piirata. Olen saanud minagi Poe tänava pargis
haki poolt märgistatud, aga see pole mind veel lindudesse vaenulikult suhtuma.
Ameeriklanna
Rachel Carson rääkis oma 1962. aastal avaldatud ja bestselleriks saanud
raamatus "Hääletu kevad" loo sellest, kuidas inimese hoolimatus ja
suur reostus olid ühel kevadel äkki põllud ja metsad vaikseks jätnud – linde ei
olnud enam. Naksitrallide raamatusarjas leiab loodusemees Sammalhabe pärast
kasside ja rottide elimineerimise äpardumist, et looduses peab valitsema
tasakaal. Soovitan seda lektüüri julgelt ka Tartu linnavalitsusele.
Kesised tulemused
Pole veel teada, kas teostub Tartu
linnavalitsuse mõte linnas hakkide ja vareste arvu piirata ning mil viisil ja
kui suures ulatuses seda teha soovitakse. Linnalindude arvukust on siin-seal
varemgi piirata püütud, kuid enamasti on tulemuseks mitte probleemi lahenemine,
vaid selle asukoha muutumine ruumis.
Hakid ja künnivaresed torkavad linnapildis
silma eelkõige talveperioodil, mil mõlemad kogunevad suurtesse
ööbimiskogumikesse. Öistest istumispaikadest puuvõrades tõustakse hommikuti
käratsedes õhku, et minna koos linnast välja toitumisretkedele ning siis pimeda
eel tagasi tulla. See on huvitav vaatepilt ja ma seisatan nii mõnigi kord, et
imetleda neid kujundeid, mida liikumissuunda muutvad hakiparved taevas
moodustavad.
Kui õnnestukski suurte jõupingutustega üks
oluline park käratsevatest lindudest mingiks ajaks vabastada, võib koloonia
kolida mõnda inimese jaoks veel problemaatilisemasse kohta. Mõnes riigis on
näiteks haki- või varesepesade vastu veesõjaga mindud: suunatud tuletõrjeautode
veejoad puudelatvadesse, et sealt pesad minema uhtuda. Seda on proovitud ka
pesitsushooajal, mil koos pesadega on hävitatud ka veel koorumata või äsja
koorunud linnupojad. Kui suur koloonia õnnestubki laiali ajada, siis taastub
lindude arvukus suurema produktiivsusega väiksemates kolooniates kiiresti.
Tükike linnaloodust
Oleks õigupoolest
huvitav teada, mis alustel linnavalitsus mingeid linnuliike teistele eelistab
ning kas lisaks hakkidele ja varestele plaanitakse ka mõne teise linnu- või
loomaliigi arvukust piirama hakata. Kuidas otsustada, milline liik on teistest
olulisem või vähemolulisem, millistega soovime koos linnaruumi jagada ja
millistega mitte? Kas näiteks hakk on halvem kui luik? Mis kohtadel on
pingereas metsvint ja tuvi, kuidas suhestuvad omavahel sinikaelpart ja
varblane? Mulle näiteks meeldib hakke jälgida. Nende kõnnakus on väärikust ja
asjalikkust, haki pilk on asjalik ja terane. See on põgus kokkupuude tükikese
linnaloodusega keset argist tormamist, millest ma ei taha ilma jääda.
Käisin lapsena
teinekord kivisest Annelinnast Toomemäel oravaid vaatamas, tänaseks on oravad
kesklinna parkidest kadunud. Ilmselt kasside suure arvukuse tõttu, mitte otse
inimese poolt tõrjutuna. Meie parkide liigirikkus on vähenenud ja seda
osaliselt tänu pargikujundajate sallimatusele põõsaste vastu. Võimalik, et
põõsarindes on nähtud elule jalgujäänud inimeste potentsiaalset istumispaika,
kuid koos põõsastega on kadunud ka mitmete linnuliikide jaoks sobiv
elukeskkond. Tulemuseks vähem linnulaulu ja võib-olla rohkem turvalisust?
Kampaania asemel
Ühekordsete
kampaaniate asemel aitab näiteks hakkide arvukust kontorollida see, kui sulgeda
pesakohaks sobivad katusealused ja tuulutusavad ning hoolitseda selle eest, et
prügikonteinerid oleks suletud. Karniisidele on võimalik paigutada püstiseid
vardaid, mis ei jäta lindudele maandumisvõimalust ja hoiab majaesise roojast
puhta. Teoreetiliselt aitaks ka puuvõrade kärpimine, aga seda linnavalitsus
loodetavasti ei kaalu. Tartut teatakse küll rohelise linnana, aga ei saa öelda,
et siin parke ja kõrghaljastust üleliiga palju oleks. Loodus on nii sättinud,
et meie ümber elab hakke, täpselt nagu toonekurgi või suitsupääsukesi ja me ei
peaks neid põlgama. Me, inimesed, võiks oma naabrite suhtes sallivamad olla.
Linnalinnud on meie naabrid.
