Peep Mardiste

Rööpad või maantee 01.08.2001

Kõige otsesemalt mõjutab meie keskkonnaseisundit ELga liitumisel sealse seadusandluse ülevõtmine. Enam kui 200 seadusandlikust aktist koosnev keskkonna-acquis on mahukas ja selle integreerimine võtab aastaid. Üldiselt on euronormid meil kehtivatest rangemad ja nende ülevõtmine mõjub siinsele loodusele positiivselt. Samas on Eesti ja EL kokku leppinud mahukaid investeeringuid nõudvate karmide keskkonnanormide rakendamisele eelnevates üleminekuperioodides, vastasel korral "investeeriks meie tootjad ennast kinni" ja kaotaksid üleminekuperioodil konkurentsivõime.

Abirahad keskkonnakaitseks

"Kalliste" ehk investeeringumahukate direktiivide - näiteks joogivee kvaliteet või jäätmekäitlus - rakendamiseks pakub Euroliit omapoolset finantsabi. Spetsiaalselt Ida-Euroopa liitumise ettevalmistamiseks loodud eelstruktuurifondi ISPA (Instrument for Structural Policies for Pre-Accession) kaudu peaks Eesti aastani 2006 saama 1,6 miljardit krooni tagastamatut välisabi keskkonnaprojektideks. Võrdluseks tasub meeles pidada, et viimase kümnendi jooksul oleme saanud keskkonnaprojektideks tagastamatut välisabi kokku umbes 2 miljardi krooni väärtuses. Kolmandik sellest on tulnud Euroliidult.

Reovee puhastusseadmete rajamine eurorahadega nii Tallinnas, Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel kui Viljandis on mõistagi positiivne. Samas on kavas rakendada tavalahendusi, mille käigushoidmise kulud võivad aga maksumaksjale pikemas perspektiivis  alternatiivsete lahendustega võrreldes kalliks minna. Seega tuleks enne eurorahade kallale asumist juba praegu aktiivsemalt alternatiivseid lahendusi uurida. Eestis on küllalt kogemusi, et näiteks senisest hoopis suuremas mahus kasutada reovete puhastamist spetsiaalseid puhastusmärgalasid.

Keskkonna seisund paraneb ja risk põhjavee solkimiseks väheneb ka uute jäätmekäitlusrajatiste loomisel - asugu nad pärast Pääsküla prügila sulgemist siis Jõelähtmel ja Pärnumaal või Vaivaras (ohtlikud jäätmed) või  Paldiskis (radioaktiivsed jäätmed). Kui aga uute ja suurte regionaalsete "europrügilate" rajamisega paralleelselt tuleb sajad olemasolevad väikeprügilad sulgeda pole teada, kas elanikud on ikka nõus oma prügi ladustamise eest üha rohkem maksma. Pole võimatu, et alternatiivina hakkavad kerkima metsa all isetegevuslikud prügimäed.

Maanteed versus raudtee

Pole võimatu, et kõik see positiivne, mida saavutatakse Eesti keskkonnaseisundi jaoks Euroopa Liidu abi suunamisega keskkonnakaitsesse, ei kaalu üles keskkonnaohtlikke negatiivsed arenguid sellistes valdkondades nagu transport, energeetika ja põllumajandus. Pool ISPA 3,2 miljardist kroonist, mida  Eesti aastani 2006 saab tuleb kulutada transpordi infrastruktuuri arendamiseks. Euroopa Liit ei ole Eestile suurt valikuvabadust andnud: finantseerida tuleb Trans-Euroopa võrgustikuga ühendusi loovaid transpordikoridore. Lääne-Euroopas on keskkonnakaitsjad juba aastaid seda võrgustikku kritiseeritud, kuna selle taga on esiteks turgude avamise ja üha suureneva pikamaa-kaubavahetuse soov; teiseks aga on keskkonnasõbralikuma raudtee-arendamise asemel põhirõhk jätkuvalt maanteede väljaehitamisel.

Meil hakatakse EL abirahadega  korrastama Tallinn-Pärnu-Ikla ja Tallinn-Narva maanteid ning on plaanis rajada juurdepääsutee Tallinna sadamasse. Kahjuks ei saa ISPA raha kasutada ühistranspordi arendamiseks - see on aga eriti Tallinnas vaeslapse osas. Mahukaid investeeringuid vajavatest ühistranspordiprojektidest ei tohiks puudus olla, mõelgem kasvõi N. Liidu päevil peaaegu realiseerunud ideed Lasnamäe-kesklinna kiirtammist.

Õnneks on Eesti valitsus maanteeprojektide kõrval pakkunud ISPAle välja ka Tapa-Tartu raudtee rekonstrueerimise, Koidula piiripunkti väljaehitamise, Tapa depoo rekonstrueerimise ja uue 6,5-kilomeetrise raudteeühenduse rajamise Saue ja Männiku vahele. Hetkel läbi suurte segaduste saatel käiv raudtee erastamine on aga raudteele kavandatud abiprojektid sootuks peatanud. Euroliidule kuuluva Euroopa Investeerimispanga laenurahasid on Eesti suunanud Tallinn-Narva raudteeliini rekonstrueerimiseks. Iseenesest on tegu positiivse arenguga, kuid selle taga peitub soov suurendada keskkonnaohtliku naftatransiidi mahtusid. Lähiaastatel oluliselt langevate transiidimahtude taustal võiks valitsus selle liini toetamise asemel investeerida hoopis korralikult toimivasse reisirongiliiklusse või keskkonnasõbralikumasse ja odavamasse elektriraudteede pikendamisse.

Maad on kuulatud ka  eurorahade suunamiseks mandrit ja Muhumaad ühendava pika silla ehitamiseks. Ent 1,5 miljardit krooni maksva silla keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud on märkimisväärsed. Euroopa kogemus veenab, et seesugune pikk sild saab ohuks lindudele; ehitamise käigus kahjustatakse merepõhja ja sealseid ökosüsteeme. Kuna pärast silla valmimist suureneb järsult  Saaremaa külastajate arv kasvab ühtlasi ka surve saare unikaalsetele kooslustele.

Ei oota põllult armuandi

ISPA kõrval hakkab Eesti tagastamatut abi saama ka põllumajanduse investeeringutoetuste programmi SAPARD (Special Assistance Programme for Agriculture and Rural Development) raames. SAPARD on suunatud põllumajanduse ja maaelu arendamise projektide finantseerimisele ja selle kogueelarveks Eestis aastatel 2000-2006 on 1,2 miljardit krooni. Paraku peab toetuse saamiseks suutma põllumees või maaettevõtja poole rahast ise leidma, lisaks laekub ruroraha tema arvele alles pärast projekti edukat elluviimist tagantjärele. Sedavõrd karmide tingimuste tõttu hakkavad ilmselt Euroopa Liidu toetuse najal kosuma väetiste ja pestitsiidide toel järjest  intensiivsemat põllupidamist viljelevad suurtalud. See aga suurendab  survet loodusele, eriti põhjaveele ja bioloogilisele mitmekesisusele. Seega on oht, et Euroopa Liidu toel hakkab Eesti põllumajandus taas intensiivistuma; vähemalt esimestel aastatel ei ole SAPARDi kaudu võimalik taodelda toetusi põllumajanduse keskkonnaprojektidele. Mahepõllundusele ja mesindusele spetsialiseerunud talunikud ei suuda ilmselt toetuse saamiseks vajalikku omakapitali kaasata.

Kui aupaiste kaob

Kuna hetkel on Euroopa Liidu eelstruktuurifondide üheks prioriteediks liituvate riikide keskkonnaprojektide toetamine, kaasneb liitumiseelse rahaabiga keskkonnasõbralikkuse oreool. Samas plaanib Euroliit toetada kapitalimahukaid projekte, mille võimalikud negatiivsed keskkonnamõjud võivad nullida keskkonnaprojektidest saadava positiivse efekti. Seni pole ei EL ega Eesti Vabariigi Valitsus -mõlemad sõnades suured säästva arengu toetajad- võtnud vaevaks sisuliselt hinnata abiprojektide mõju looduse. Transpordi abiprojektid toetavad enamasti kallist ja ebasäästlikku autotransporti, seega kliimamuutusi põhjustavat fossiilsete kütuste põletamist, selge pole ka algavate põllumajandusprojektide mõju loodusele.

Euroopa Liiduga liitumine on Eesti jaoks liiga paljude tundmatute muutujatega megaprojekt, et osata selle tagajärgi adekvaatselt hinnata. Enne referendumit tuleks kogu liitumisprotsessi jaoks rakendada keskkonnakaitsest tuntud ettevaatusprintsiipi (precautionary principle) - võimalik, et ülepeakaela tormates teeme riigile karuteene ja mõistlikum oleks hoopis aeg maha võtta.

Kuid ka Euroopa Liit on pidevas muutuses. Aprillis kuulutati välja EL uus keskkonnategevuskava, juunis võeti Göteborgi tippkohtumisel  vastu säästva arengu strateegia. Mõlemad visioonid on meeldivalt ambitsioonikad ja progressiivsed. Selle taustal on kurb vaadata, kuidas Eesti ja teised kandidaatriigid pingutavad Euroopa Liidu tänase nägemuse järgi joondumisega, kui nemad juba uut, keskkonnasõbralikumat suunda on võtmas.