Marcelino Oreja Aguirre: käivad ettevalmistused 1996. aasta valitsustevaheliseks konverentsiks 31.07.1995
Üheks oluliseks
verstapostiks Euroopa Liidu (EL) arengus saab 1996. aastal algav
valitsustevaheline konverents. Maastrichti leppe sõlmimisel 1991. aastal võeti
kohustus korraldada viie aasta möödudes laiaulatuslik konverents, mille käigus
antakse hinnang lepingule ning otsustatakse mitmeid ELi tulevikku puudutavaid
küsimusi. Praegune Euroopa Komisjoni juhtriik Hispaania on asunud
valitsustevahelise konverentsi päevakorda ette valmistama. Intervjuus
ajakirjale EUR-OP News valgustab konverentsiga seonduvat Marcelio Oreja
Aguirre, kelle üheks ülesandeks Euroopa Komisjoni liikmena on ka konverentsi
ettevalmistamine.
Kas ajavahemik Maastrichti
leppe jõustumise ja ELi 1996. aasta valitsustevahelise konverentsi (IGC) vahel
võib osutuda põhjalike muudatusteni jõudmiseks liialt lühikeseks?
Küsimus ei ole niivõrd nimetatud perioodi pikkuses, kuivõrd selles, et
Maastrichti lepet ette valmistades ei suutnud valitsused reageerida Berliini
müüri langemisega alguse saanud muutustele. See ajaloosündmus lõi võimaluse
mitmete uute riikide ühinemiseks ELiga või esialgu vähemalt liitumiseks
valmistumiseks. Selleks oleks tulnud valmis olla, kuid 1989. ja 1990. aastal
olid valitsused Maastrichti lepet sõnastades ametis pigem rahandusalaste, kui
laienemist puudutavate küsimuste arutamisega.
1996. aasta konverentsil on aga poliitilised küsimused kindlasti
päevakorral. Me peame olema suutelised ette nägema neid probleeme, mis võivad
kaasneda liikmesriikide arvu suurenemisega 20, 25 või 30-ni. Selle juures ei
ole IGC ajastus probleemiks. Oluliseks saavad aga küsimused ELi
institutsioonide lähendamisest kodanikele, hulga uute riikide liitumisest ning
institutsioonide võimest efektiivselt sedavõrd paljude riikide heaks tegutseda.
Euroopa Liitu on jätkuvalt
kritiseeritud tema vähese avatuse tõttu. Kas IGC võib senist olukorda muuta?
Ma loodan seda väga. ELi eduks tulevikus on hädavajalik, et tema
institutsioonid näiksid kodanikele rohkem demokraatlikematena. Sisuliselt
tähendab see vajadust muuta seadusloomeprotsess lihtsamaks, lühemaks ja arusaadavamaks.
Hetkel on Europarlamendil 22 erinevat protseduuri, mis eelnevad otsuse
vastuvõtmisele. Senine kord peaks muutuma; minu arvates piisaks täiesti kuni
kolmest protseduurist.
Esimeseks võimaluseks oleks lihtsalt Europarlamendi arvamuse küsimine
mingi Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta. Teiseks, eriti välispoliitika ja
julgeoleku küsimustes, vajame konsultatsiooniprotseduuri. Siseturu ja sellega
seotud seadusandluses oleks ainuvõimalikuks ühise otsustamise (co-decision) rahendamine. Ühisotsustuste
all mõtlen ma häälteenamuse rakendamist, seda ka Euroopa Liidu Nõukogus, olgu
siis lihthäälteenamuse või kvalifitseeritud enamuse kujul, kindlasti aga mitte
aga ühehäälsuse nõuet.
Kokkuvõttes peab saama demokraatlikumaks nii Europarlamendi roll kui ka
Nõukogu tegutsemise viis. Kuna ka Nõukogu on osaline seadusloomes, peab tema
roll olema täpsemalt piiritletud. Hetkel on aga ELi elanike kriitika vähese
demokraatia pihta õigustatud.
Millised on Euroopa
Komisjoni ettepanekud ELi valitsustevahelisele konverentsile ELi seadusloome
avatust ja läbipaistvust puudutavates küsimustes?
Kindlasti peavad Komisjoni otsused olema avalikkusele teada. Juba enne
otsuste langetamist tuleb neid “roheliste paberitega” (green papers) tutvustada. See loob ühtlasi võimaluse avalikkuse
osavõtuks. Osutub võimalikuks kaasata erinevaid huvigruppe ja arvestada nende
seisukohti. Otsused, mida langetab Nõukogu täidesaatva organina, ei saa olla
avalikud, kuid otsused, mida teeb Nõukogu seadusandliku organina, peavad olema
senisest avatumad. Sarnaselt Europarlamendile peaks ka Euroopa Liidu Nõukogu
hakkama regulaarselt oma töö tulemustest avalikkusele ette kandma.
Valitsustevahelisel konverentsil peaksime rõhutama ka Nõukogu,
Europarlamendi ja Komisjoni vahelise koostöö koordineerimise vajadust.
Nimetatud kolm institutsiooni peaks hakkama regulaarselt kohtuma, et
informeerida üksteist oma tegemistest. Konverentsil esitatavad erinevad
seisukohad tuleks teha teatavaks ka Europarlamendi plenaaristungil.