Killuke looduskaitseringi avamatkast 23.10.1992
Nagu korralikku muinasjuttu, tuleks sedagi lookest siin alustada iidamast-aadamast; olgu selleks siis tagasivaade Tartu üliõpilaste looduskaitseringi (TÜLKR) ajalukku.
Oma asutamise
hetkel, 1958. aastal oli ring esimene omataoline Nõukogude Liidus ning
arvatavasti unikaalne ka maailma ulatuses (võib-olla mitte just kõige parem
võrdlus: rohelise liikumise teke ja artikuleeritum väljendumine selles valdkonnas langeb maailmas 60-ndate aastate
lõppu) – ju oli siis eestlane säilitanud vaatamata "tsiviliseerituse"
kasvule siiski arvestatava sideme loodusega ning (tihti seda ise teadvustamata)
püüdluse elada ja tegutseda loodust säästes.
Kui oma esimestel
aastakümnetel oli TÜLKR-i tegevus väga mitmekesine ning toetajaskond rohkearvuline,
siis viimasel ajal on looduskaitseringi korraldatavaid üritusi ja neil
osalejaid järjest vähemaks jäänud. Oleks vist vale sellega seoses õhates vanu
häid aegu taga kiita ning ringile tema praegust passiivsust ette heita – ajad
on teised studiosus’e enesearendamise ja vaba aja sisustamise võimalused
tohutult avardunud ning sellest järelduvalt on looduskaitseringi üritustel
käimine osale "looduseinimestest" lihtsalt mingiks tavaks ja
traditsioonilises vormis õppimisest mõnusaks vahelduseks jäänud. Kuna alati on
eelistatud kvantiteedile kvaliteeti, siis on reklaam TÜLKR-st ja tema
tegemistest kahjuks olnud üsna kasin – vanade olijateni jõuab info
kõikvõimalikke kanaleid pidi niikuinii ning uusi nägusid, kes alati on
teretulnud, satub ringi üritustele kahetsusväärselt harva.
Üheks rebaste
kaasatõmbamise ürituseks oli mõeldud traditsiooniline avamatk 11. oktoobril,
millest kohe ka veidi pikemalt juttu tuleb. Rebastega seoses peab kahjuks ära
märkima, et oktoobri keskpaiga kohta tavatult külma ja lumise ilma tõttu (?)
oli soojast voodist välja roninud vaid kümmekond Tartu üliõpilast; küll aga
tegid sügisese avamatka kaasa parasjagu TÜLKR-il külas olnud 35 Helsingi
ülikooli keskkonnakaitsetudengit, kes eelistasid pühapäevase päeva Nooruse
tänava ühika asemel veeta metsas hulkudes. Samuti lõid kaasa mõned siin õppivad
välistudengid. Külmast lõdisevatele Pekkadele oli Ahja jõe ääres loodusega
tutvumine kindlasti meeldivaks vahelduseks pärast paaripäevast retke
Kirde-Eesti saastatuimatesse paikadesse. Avamatk ise läks tavapärast rada:
hommikul rongiga Taevaskotta, et peatuda tunnikeseks Suures Taevaskojas Ahja
jõe ääres, kuulata lühikesi sõnavõtte, tutvumaks lähemalt looduskaitseringi,
Taevaskoja ja üksteisega ning et pidada ära vana tava kohaselt käiviskevõistlus
ülevalt paljandile üle jõe alla lagendikule. Ja arvata võib, et sel korral
tehti ajalugu – mõlemad esikohad läksid Helsingi ülikooli, Mari Jüssile ja
Matti Lindholmile.
Pingelisele käbivõistlusele
järgnes jalutuskäik Saesaarele, kus peatuti, et teha lõkkel paar pange kuuma
teed ning kuulata Tõnu Oja arvamusi Eesti rohelise liikumise ja teravamate
keskkonnaprobleemide kohta Eesti Vabariigis. Pärast väikest ekslemist (ka
traditsioon!) jõuti Kiidjärvele, kus arvasime paremaks sel korral oma matk
lõpetada, sest ülelahe naabreid ei paistnud just vaimustavat idee minna
lumesajus võiduka lõpuni ehk järgmise raudteejaamani Valgemetsas. Ja nagu
külmetavate matkaliste rõõmsatest nägudest välja võis lugeda, läks TÜLKR-i
avamatk päris asja ette, sest kui tihti seda praegusel ajal ikka juhtub, et
üliõpilane loengus käimise ja õllejoomise kõrvalt aega leiab, et ühe päeva
lihtsalt looduses ringi vaadata?
Lõpetuseks üks
seik, mis seekordselt avamatkalt kõige rohkem meelde jäi: bussiga tagasi Tartu
poole sõites oldi tunnistajateks autoavariile, kus sõitvale "Moskvitšile"
teeäärsest metsast langev puu otse peale oli lahmatanud. Autos olijad ime läbi
kannatada ei saanud ning suure puu teelt kõrvaldamisega sai päris palju nalja.
Juhtunu peaks statistikutele kõneainet pakkuma; on vist üsna väike tõenäosus,
et tormist murtud puu otse sõitvale autole otsa sajab. Aga nii see just oli!
Kõiki huvilisi
järgmistelegi TÜLKR-i üritustele kutsudes